Kuidas ma otsustasin, et müün oma korteri maha ja ostan jahi!

Ühel mõnusal, natuke tuulisel päeval kutsus GoGroup meid ühele mõnusale tiirule Tallinna lahel. Seadsime sammud Pirita TOPi poole, kus meid ootas juba meeskond, eesotsas kapten Aare Kööbiga. Tegu oli Go jaht Sylviaga, mis on A-klassi ookeanijaht ning mahutab kuni 12 inimest. Nautisime seda sõitu juba esimesest hetkest. Liikusime mootori abil lahele ning saime Tallinnale heita hoopis teistmoodi pilgu. Vaatasime lähemalt üle suured kruiisilaevad ning kalasadama, elasime kaasa laste trennile, kes tegid oma esimesi samme, et neist saaksid kunagi maailmamerede seilajad. Olles talvel näinud just filmi “Ahto. Unistuste jaht”, loodan ma siiralt, et see meretuhin ei lähe neil kunagi üle ja ka tulevikus leiaks igast sadamast vähemalt ühe eestlase.

Merel heiskasime purje ning see oli koht, kus kõigil adrenaliin tõusis. Jaht tegi korraliku kannaka ning olin siiralt üllatunud, kui kiirelt selline suur asi võib end teise suunda keerata. Vahepeal olime muidugi korralikult kreenis, igaüks hoidis kinni kust sai. Hirmu ei tundnud keegi, pigem kõik läksid lapsemoodi hoogu ja seda manöövrit sooviti veel ja veel. Kõige julgemaks meremeheks sai meie noorim osaleja, Simona – 7aastane tulevane purjetaja!

Kapten Aare Kööp on tõeline merekaru. Rääkis kogemuslugusid, tegi merenalja ja lasi julgematel seista jahi ninas, teate ju küll seda kuulsat Rose ja Jacki hetke Titanicul 🙂

Mulle anti kätte rool ja suund. Selline suur jaht allub üllatavalt hästi ning juba natuke keeramist võib sind hoopis teisele poole viia. Polegi nii keeruline….avamerel 😀

Tegu oli ülivahva elamusega ning soovitan kindlasti kõigil minna. Pidada seal siis sünnipäev, mõnus õhtu sõprade või perega. Saad kätte oma esimese kogemuse ning ehk ka käe soojaks ja pisikese särina südamesse tiksuma, et ehk leiaks oma ellu ühe vahva hobi. Mina näiteks läksin sealt ära veendumusega, et milleks mulle korter, kui jaht tuleb koos magamistoaga ja võimalusega lihtsalt soojemate tuultepoole minema seilata, kui siinkandis hakkab taas lund sadama.

Püüa vähemalt iga nädal teha üks asi, mida sa mitte kunagi varem ei ole teinud! See on juba 52 uut kogemust aastas!

Päikeseloojangu kanuuretk Tartus

Sellel suvel on meid õnnistatud ilusate ilmadega ja ühel eriti ilusal suveõhtul seadsid kaks kingieksperdist neiut oma sammud Emajõe äärde Sõudeklubi paadisillale. Seal oli juba kohal grupp inimesi ja instruktorid, kes jagasid kõigile kätte päästevestid ja aerud. Järgnes põhjalik juhendamine, kuidas aerutada kanuuga, mida teha ja mida mitte.

Valisime endale kanuu ja algas sõit Emajõe peal. Ilmnes, et ma ei ole suurem asi tüürimees ja alustuseks sõitsime me üle jõe vastaskaldasse end kinni. Sellistest juhtumistest ei sünni kanuuretkel aga midagi halba. Suure naeru saatel ootasid instruktorid ja ülejäänud grupp meid järgi. Emba-kumba kaldasse kinnisõitu esines veelgi ja ka teiste kanuudele sissesõitmist. Emajõe supelrannast möödudes õnnestus meil peaaegu tabada ühe ujuja pead. Kokkupõrge jäi toimumata ainult tänu ujuja suurepärastele sukeldumisoskustele. Kõik see on aga täiesti okei, sest sellel elamusel keegi ei eelda varasemat kogemust kanuuga.

Edasi kulgesime rahulikus tempos mööda Emajõge, ülesvoolu. Füüsiline koormus oli kerge ja kanuuretkel osalemiseks ei pea kindlasti olema sportlane ja kvalifitseeruma sõudespordis olümpiamängudele.

Uus suurem intsident oli kui soovisime kanuud ümber pöörata, et hakata allavoolu tagasi aerutama. Ettevõtmine lõppes nii suures kõrkjavõsas, et me isegi ei näinud sealt välja. Jällegi oodati meid suure naeru saatel järele.

Allavoolu oli veel toredam aerutada ja olime selleks ajaks peaaegu saanud käppa kanuu juhtimise. Seega üritasime rohkem jälgida instruktoreid, kes otsisid kopraid ja näitasid käega, kui mõni kobras askeldas kusagil ja teda võimalik näha oli.

Randumisel jõudsid kõik oma kanuudega niivõrd ranna äärde, et said kuiva jalaga kanuust välja. Peale meie muidugi! Jälle! Ehk siis kanuus ees istunud Jaana-Maria sai kanuust  lahkumisel ikka kasta oma varba märjaks soojas õhtuses Emajões.

Kokku kestis kogu retk kusagil kaks tundi. Tartus on Emajõe peal kanuutamine väga populaarne ja me soovitame kõigil, kes veel ei ole käinud, kindlasti proovida.