6 aastat uiskudeta

Seekordses blogis kirjeldab praktikant Kersti oma esimest uisutamiskogemust üle pika aja.

Nagu ka pealkirjast lugeda võib, olin enne tänast viimati uiskudel 6 aastat tagasi. Kui sain kingituseks uisutamise Tondiraba Jäähallis, tekkis mul koheselt hirm. Teadsin, et nii kaua uisutamiseta midagi head ei tõota. Tagantjärgi mõeldes kartsin vist liialt palju.
Tondiraba Jäähalli saabudes, sain endale kapivõtme ning  uisud.  Kui uisud jalga sain, tuli ennast kokku võtta, hirmust üle saada ning uisuplatsile liikuda. Plats oli rahvast täis, kuid ruumi jagus kõigile.

20180209_112308

Kui uisuplatsile astusin, tundsin et ilma toeta ei suuda üldse püsima jääda. Haarasin kohe platsi äärest kinni ja tundsin, et nii võib vaikselt platsil edasi liikuda. Kaks esimest ringi ei julgenud kordagi äärest lahti lasta. Kolmandal ringil üritasin paar korda iseseisvalt uisutada, kuid sain aru, et veel on liiga vara ennast ületada. Nii jätkusid veel mõned ringid, kuni vaikselt hakkas uisusamm välja tulema. Siis sain juba uisutada nii, et äärest kinni ei hoidnud, kuid hoidsin ennast igaks juhuks selle läheduses.  Paar korda olin lähedal ka kukkumisele, kuid õnneks suutsin siiski tasakaalu hoida ja püsti jääda.

Lõpuks, kui uisutamine hakkas  välja tulema ning sain aru, kui mõnus ja äge see tegelikult on, oli aega järele jäänud vaid 10 minutit. Nautisin viimaseid hetki ning julgesin uisutada ka uisuplatsi keskele. Samuti uisutasin platsil ringe nii, et  kordagi äärest kinni võtma ei pidanud. Olin õnnelik, et suutsin oma hirmu ületada ning uisutamist nautida. Olen üsna  kindel, et varsti lähen uuesti uisutama.

20180209_112454

HIRMu juures

Seekord jagab oma kogemust põgenemistoast HIRM kirjanik Mai Tõnisoo.hirm1

On tavaline kolmapäeva õhtu. Kuid see tavaline õhtu võtab õige pea ootamatu pöörde, kui saabume neljakesi Tähtvere tänavale. Lumi on maas, õhk karge. Mõnus ootusärevus on sees. Seisatame üheskoos ukse taga, küsivad pilgud lingile suunatud. Vaatan vilksamisi majanumbri poole. 4. Järelikult oleme õiges kohas.

Jõudsime pisut vara. Viin käe ettevaatlikult ukselingile. Uks on lukus … Naeratame kohmetult. „Kas see ongi esimene samm, et edasi jõuda,“ naljatame.  

Helistan. Ootame. Ja seejärel kostabki seestpoolt kolistamist.

„Tere tulemast!“ tervitatakse meid.

Välisriided nagisse riputanud, möödume hämarast baariletist ning jõuame massiivse laua ja suure diivaniga ruumi. Seal loetakse meile sõnad peale. Jõudu pole vaja kasutada, siin on väike taskulamp… Te peate ta päästma!

Seejärel juhatatakse meid pimedasse kõrvalruumi.

See hetk, kui uks selja taga kinni langeb, saab alguse sootuks uus maailm. Hämar, kõhe, koletu, ärevust tekitav. Hirm, mis sisimas vaikselt maad võtab – see lihtsalt sunnib tegutsema. Paaniliselt ringi vaadanud, mõistame, et aeg töötab meie kahjuks, kuid öeldud sõnad aina kummitavad peas. Te peate ta päästma!

Võiks ju arvata, et see pole päriselt, kuid ometi tundub kõik nii tõeline. Ja see ehmatus! Seda tuleb ise kogeda, et mõista – millegi niisugusega ristuvad teed haruharva. Kui tekib põletav soov lahkuda, aga see pole võimalik, vähemalt mitte kohe. Kui peadki olema hetkes ja samal ajal püüdma säilitada kainet mõistust.

Sest see pole ju päriselt?

Kõik näib ebareaalselt reaalne, jäänud on veel vaid mõni samm, et pääseda, et ta päästa.

„Aeg on läbi,“ kostab hääl.

Kui raputatuna lõpuks uksest välja astume, on läbi elatu ikka veel värskelt silme ees. Meil ei õnnestunud teda päästa, kuid me pole ainsad, kes on proovinud. Ka sina võiksid … Aga kas julged?

Kui vastad jah, siis tead, kuhu minna…

hirm3