Laavakivimaasaaž – MÕNUŽŽŽ

Seekordses blogis jagab Tõnis muljeid laavakivimassaažilt.

pixmac000013867877

Laavakivimassaaž ei ole selline nagu enamus ette kujutavad ja arvavad. Paljud minu tuttavad oletasid, et see käib umbes nii: võetakse soojad kivid, pannakse sulle peale, lastakse pool tundi mahedat muusikat, pikutad ja tukud seal laual ning siis kui kivid jahtunud võid riidesse panna ja koju jalutada. Ei, see on ikka päris massaaž ja tegelikult käis see nii…

 

Mind võttis Bai Lan stuudios vastu Marika: tore ja sõbralik naine. Tekkis tunne justkui oleksime juba ammu tuttavad. Uuris minult, kas olen varem laavakimassaažis käinud ja selgitas mida protseduur sisaldab. Samal ajal jahutas eelnevalt soojendatud laavakivid sobivale temperatuurile ning asetas seljale alt-ülesse, kattis mind paksu rätikuga ning kivid hakkasid keha soojendama. Siis asus massöör tegutsema: esimesena võeti ette jalad – jalalabad, sääred ja siis reied. Ta mudis üks haaval läbi kõik lihased ja Hiina masaažile kohaselt vajutas mõningaid punkte jala taldadel. Masseerimine oli pigem intensiivne, kuid mitte nii tugev nagu Tai massaaži puhul. Pigem selline mõnusalt „magus-valus“. Masseerimine toimus spetsiaalse laavakivi õliga, mis lõdvestab ja pehmendab lihaseid. Esialgu toimus masseerimine kätega ning viimasena ka kuumade laavakividega. Peale jalgu said oma osa käed ja viimaks selg.

 

Eriliselt keskendus Marika turjale ja kaela soontele, kuna enamus inimestel pidid sooned istuvast tööst, pikkadest autosõitudest, treenimisest jne, kinni olema. Minu puhul muheles ta, et kas mul üldse veri pähe jõuab. Mõne aja pärast selgitas ta, et sai nüüd kaela sooned natuke lahti ning ma võin tunda kerget pea pööritust. Laualt tõustes käis kõik mõnusalt ringi ning ausalt öeldes olin rõõmus, et olin tulnud jalgsi, kuna auto rooli poleks julgenud küll kohe istuda. Tunne oli selline nagu oleks otse peo lauast tõusnud:) Mõnus sumin ja surin sees.

 

Kindlasti on varsti laavakivimassaažiks kõige parem aeg käes. Kuigi mina käisin ilusal ja päikesepaistelisel suvepäeval siis kujutasin ette, milline eksootika on sinna minna kui on sombune ja tormine sügisilm või lörtsine talvepäev. Sellisel puhul oleks tegemist justkui väikese lõunamaa reisiga, kus tunned mõnusat soojust ja saad kosutust kehale ning hingele. Vaata lähemalt: Laavakivimassaaž Bai Lan salongis.

Rullides ilusaks?!

Kingieksperdid Sigrit ja Ingrid käisid proovimas Roll Studio rullmassaaži. Siit saad lugeda Ingridi värskeid emotsioone.

 

Kui nüüd päris aus olla siis olin ma rullmassaaži minnes veidi skeptiline. Vast pea kõigil on kodus mõni kapinurka visatud massaaživahend. Tihti jääb aga puudu nii viitsimisest kui ka oskusest, et seda masinat kasutada. Massaaži ja hoolduste puhul meeldib mulle aga eriti see tunne, et keegi poputab mind. Seetõttu olin alguses suhteliselt kahtleval seisukohal, kui end massaažimasina sessioonile kirja panin.

rullmassaaz_kingitus-ee_administratsioon

Roll Studio on hele, puhas ja tõeliselt hubane salong Tallinnas Tondil. Kuni detailideni läbi mõeldud sisustus andis aimu, et ka massaažist tasub midagi head oodata. Iga osaleja sai selga  mõnusa sooja riietuse ning isegi jalga sokid. Lisaks anti kummalegi meist pudel vett, mis tuli sessiooni jooksul ära juua. Rullmassaaž stimuleerib ennekõike lümfe ja aitab välja viia erinevaid mürke, sellest ka vajadus juua palju vedelikku.

sigrit_rullmassaa_kingitus-ee

Ja rullimine võiski alata!

Rullmassaaž algab jalataldadest ning käib läbi kogu keha alt-üles. Iga 4-minutilise sessiooni jooksul “rullitakse” ühte keha piirkonda. Kogu esimese protseduuri aja juhnedati meid, et oskaksime esimesel korral õigeid poose võtta. Spikker selleks on aga ka stuudio seinal täitsa olemas. Häid nippe, kuidas lõõgastada neid punkte, kuhu tavaliselt  ise jõuda ei oska, annab just instruktor. Rullimise kiirust saab ise reguleerida. Mõnuks ja raviks on rulli sees soe infrapuna valgus.

 

Kiiresti sai mulle selgeks selle massaaži suur eelis: see on võimalus ise valida, kuidas ja mis kohta parasjagu masseerida. Tean palju inimesi, kes ei armasta massaaži kuna neile ei meeldi n-ö võhivõõra puudutus. Rullmassaaži puhul seda muret ei ole. Lisaks saad ise oma lihastest otsida just seda punkti, mis valulik ning tähelepanu eriti vajab. Nagu öeldud, esmatutvumisel saab 60-minutilise prgrammi jooksul läbikäia kõik kehaosad. Ainuke osa, milleni see massaažiaparaat ei jõua on pea ning kael. Tegemist on niisiis mõnusa ja meditatiivse ajaga iseendale.

rullmassaaz_kingitus-ee_infrapuna

Trimmi massaažiga?!

Kui tegijana tundub selle massaaži suureks hüveks võimalus protsessi ise kontrollida, siis kõige suurem pluss on hoopis rullmassaaži tulemus. Lümfimassaaž parandab ainevahetust ning aitab kehal vabaneda mürkidest. Seetõttu on rullmassaaži üheks tulemuseks keha toonimine ja lausa kaalukaotus (seda küll korduvate protseduuride puhul). Lisaks parandab see vereringet ning naha elastsust.rullmassaaz_kingitus-ee_kaalualandamine

Ühe tunniajase sessiooniga kulutasime me mõlemad igal juhul umbes 354 kalorit ja saime nii mõnestki lihaspingest lahti. Lisaks andsid lihased järgmisel päeval mõnusalt tunda, et nendega on veidi tööd tehtud. Rullmassaaži pikaajalisi tulemusi esimese korraga küll näha ei saa, kuid meie esmamulje oli igati positiivne: salong ja vastuvõtt oli mõnus, massaažimasin põnev kogemus ja abimees lihaspingestest vabanemiseks. Pärast massaaži oli lõõgastunud tunne, ning tõepoolest, ainevahetus oleks justkui kiirenenud ning suur soov vett juua oli terve õhtu jooksul. Ka hind on sellel massaažil väga sõbralik ning seetõttu soovitan, nagu ja ikka alati, ka ise ära proovida: https://www.kingitus.ee/kingitus/rullmassaaz-tallinn

 

 

 

 

 

 

 

Olen kindel, et see ei jäänud minu viimaseks langevarjuhüppeks!

Meie kingieksperdid käisid langevarjuhüppel. Siin veel üks meenutus sellest ägedast kogemusest. 

langevarju-instruktor

Kui mulle pakuti iseseisvat hüpet langevarjuga, nõustusin ma silmapilkselt, sest olen seda alati teha tahtnud. Niisiis, mida selleks teha tuli? Alustuseks tuli läbida 4-tunnine koolitus, mida muuseas korraldatakse mugavalt nädala sees ja õhtusel ajal. Langevarjuhüppe koolitusel sain kõik vajalikud baasteadmised langevarjuhüppest ning tuttavaks ka selle spordiala harrastajate huumoriga, mis on mõnusalt must. Koolitus läbitud, oli küll selline tunne, et nüüd ülejäänud elu viib hüppeni ja lõppeb ka sellega…

 

Planeeritud hüppepäeva hommikul oli ilm super, päike siras ja tuult pea polnudki. Koigi lennuväljale jõudes anti kohe paber pihku ja tuli vastata teooriaeksamile – ei midagi hullu, kui oled enne õppinud. Kui kõigil oli eksam ilusti sooritatud, käisime istruktoriga kõik küsimused veel läbi, peatuti vaid korra selleks, et vaadata, kuidas päeva esimesed langevarjurid maandusid. Kuni sinnamaani polnud olemisel häda midagi: hüpe tundus olema kauge tulevik.

 

Närv tuli veidi sisse, kui alustasime praktiliste harjutustega, mille käigus tuli lennukist välja hüpata (õnneks veel maal seisvast), harjutada betoonblokkidelt hüpates kukkumisasendit, mis üllataval kombel ei tahtnud mul üldse välja tulla. Edasi saadeti meid rippuma rakmetesse, kus sooritasime varuvarjuharjutuse, millele järgnes õpetus, kuidas varju kokku korjata peale maandumist. Kui mul kõik tehtud sai, olid esimesed õpilased hüppe teinud, kõik sooritatuga väga rahul, terved ja rõõmsad.

 

Ja siis oligi minul aeg käes langevari selga panna. Ausalt öeldes, see hetk olin ma päris tuim, ei mingit närvi ja pea täiesti tühi. Mõni küll ütles, et näost näha, et närvis, noh, eks see pabin siis väljenduski ainult mu ilmes. Kui meie lennu õpilased said instruktori poolt kontrollitud, oligi aeg istuda lennukisse, mis meeldis mulle või ei, tõusis kohe õhku. Lennu ajal kordasin üle kõik asjad, mida väljahüppe järel tegema pean ning varuvarju avamise protseduuri. Instruktor näitas ka aknast lennuvälja, kuhu maanduma peaks ja ütles, et see on hüppe ajal täpselt meie all. Kiiremini, kui oleks tahtnud, kõlas signaal, mis andis märku, et lennuk on saavutanud soovitud kõrguse 1200 m ning meid, õpilasi, käsutati püsti. Kuna olin sellel kõrguse hüppajatest viimane, siis ma lihtsalt üle õla vaadates mõtlesin, et need hullud teevadki seda. Aga kiirelt tuli minu kord, seisin ukse vahel ning üritasin mitte alla vaadata (seda ei soovitata). Külas instruktori küsimus, kas valmis, andsin mingisuguse jaatava vastuse ja juba karjuti: „Mine!“ Sellel hetkel enam vahet ei olnud, mida kõike ma teadsin tegevustest peale hüpet, sest ma ei mäleta kuni langevarju avanemiseni mitte midagi. Hiljem sain teada, et see on täiesti tavaline langevarju õpilaste seas.

langevarjuhupe-1200-meetrilt

Igatahes, esimene asi, kui olin aru saanud, kus ma olen, ma ropendasin – jah, just selline reaktsioon. Siis õnneks tulid kõik õpetused meelde, mida langevarju avanedes tegema peab. Aru saanud, et vari on selline nagu peab ja kõik töötab kenasti, rõõmustasin hetkeni, kuni hakkasin otsima maandumispaika. Jah, otse minu all pidi see lennuväli olema, aga mina ei suutnud küll esiti seda õiget kohta leida. Vaatasin rahulikumalt maakaarti ning suureks leevenduseks leidsin Langevarjukeskuse maja ja ka kaks teist hüppajat. Ei mina saanud aru, kust poolt tuul puhub, et sellele vastu maanduda. Nägin aga otse ees kombaini ja tuli meelde, et põllule maanduda ei tohiks. Kontrollisin altimeetrit, näitas 300m, mis tähendas, et võisin veel sooritada maandumiskujundi. Noh, polnud see väga selline ilus õpetatud kujund, vaid pigem suure kaarega ümberpöörd. Aga suutsin selle üle seal taevas isegi uhkust tunda. Ilusti seljaga keelatud põllu poole, nägin, et kaks õpilast on täpselt sinna maandunud, kuhu minu hoog mind viis. Maandumine toimus üllatavalt kiirelt, sellepärast pidurdasin ka natukene liiga vara, et mitte hiljaks jääda. Õnneks polnud hullu midagi, maandusin jalgadele ja kukkusin istuli. Olen kindel, et see ei jäänud minu viimaseks hüppeks!

 

Suured tänud Eesti Langevarjukeskuse ägedale ja profesionaalsele tiimile, kes viivad inimesi kõrgustesse ja aitavad ennast ületada!

 

Langevarjuhüpe – ebareaalne

Kui Eesti Langevarjukeskus kutsus Kingitus.ee töötajaid hüppele, siis haarasid sellest võimalusest kinni meie kingipoodide julgeimad. Tegu oli 1200 meetri pealt toimuva iseseisva langevarjuhüppega ning selle tõttu oli mida oodata.

Siin on meie hüppajate värsked emotsioonid, kui need Sind hüppama ei kutsu, siis me ei tea mis see põhjus peaks veel olema 🙂

20495568_10214495666651743_526064652_o

Oled sa kunagi 100 km/h sõitvast autost pea välja pistnud? Tead mis tunne see on? Kui see kõik nüüd kolmega korrutada ja 1,2 km kõrgusele õhku viia, siis saad enam-vähem ette kujutada, mis tunne on langevarjuhüppe eel. Umbes sellise kiirusega ja sellisel kõrgusel lendava lennuki avatud uksest tuleb välja hüpata.

 

Esimene tunne langevarjuhüppel on nagu tsentrifuugi režiimis pesumasinasse pea ees sisse lendamine. Kõik õpitu ununeb ja tegutsed instinktide ajel. Mühin, kohin; Sa laperdad ja „lendad“ kuidagimoodi õhus. Kus on see lennuk, mida peaks vaatama ja loendama kuni vari avaneb? See tunne pole üldsegi mitte see, mida võid vaadata Youtube’st ja ette kujutada – see kõik on kuidagi liiga reaalne. Kuni tunned G-jõudu, mida avaldab su kehale avanenud langevari ja teadmine, et sul ei lähe vaja enam enamust viimastel päevadel omandatud teooria ja praktika harjutuste teadmistest.

20495834_10214495668451788_1919649079_o

Ja sellest hetkest muutub reaalsus ebareaalsuseks. Istud seljakoti ja rihmade sees, kui alla vaatad, näed kuidas sinu enda jalad ripuvad kilomeetri kõrgusel õhus, sa sikutad juhttroppidest, teed lennukontrolli, sa ise juhid oma elu. See ei tundu reaalne. Kusagil kuklas on küll teadmine, et mis siis kui midagi läheb valesti? Aga see ilu mille kohal sa hõljud – see on pigem tunne nagu vaataks HD kvaliteediga National Geographicust, kuidas Bear Grylls ronib Džomolungma otsa, et seal paljakäsi grislikaruga elu ja surma peale võidelda ja oma õhtusöök auga välja teenida. Saad isegi aru, et ilmselt on see adrenaliin, mis sinus räägib aga …kontrollid kõrgust…sest seda õpetati ja seda peab tegema…tuul on tugev…

 

Kõrgust on jäänud 400 meetrit kui saad aru, et lähenemas on see ainukene oht – planeet Maa. Teed oma kohustuslikud manöövrid nagu õpikus ja alustad vastutuult maandumist. Esimesel korral ei tea ikka üldse, mida oodata. Kas maandumisel tuleb nüüd väga kõva põrutus? Kas liigun vastu tuult selg ees? Ei liigugi selg ees, isegi liigun natukene edasi, umbes nüüd peaks olema kolm meetrit maapinnani, kohe pean pidurid peale tõmbama. Täiesti uskumatu: maandumine oli pehme ja sujuv. Ma sain sellega hakkama, ma tegin kõik ise, ainult mina! Huvitav mis nüüd edasi, kuidas saaks vabalangemisega hüppeid teha?

 

Kukun 1…, kukun 2 …, kukun 3 …, kukun 4…, kukun 5…, see on igal langevarjuril sama selge kui vaatan-haaran-vaatan-tõmban-haaran-tõmban. Et sellest täpselt teada ja aru saada tuleb endal 1,2 km kõrgusel töötavast lennukist välja hüpata.

 

Tahad ka hüppama minna? Langevarjuri algkoolituse ning iseseiseva hüppe saad soetada Kingitus.ee lehelt