Põgenesime reaalsusest

Seekordses blogis kirjutab praktikant Anna oma esimesest elamusest Kingitus.ee tiimiga.

Käisin oma esimesel praktika päeval testimas oma esimest elamust Baasjaamas Tallinnas. Baasjaam on koht, kus saab põgeneda reaalsest elust, kogeda midagi hoopis teistsugust kui tavaelus. Kokku saavad inimene ja arvutite poolt loodud virtuaalne tegelikkus.

Alguses võeti meid väga sõbralikult vastu ja seletati ilusti kõik ära. Kätte saab kaks pulti, millel tuleb vajutada erinevaid nuppe ja pähe VR prillid. Liikuda saab vaid teatud ala piires. Midagi keerulist tegelikult ei ole ja hasart tekib juba esimestel minutitel.

baasjaam1

Mida kõike saab Baasjaamas teha?

Igaüks leiab endale sealt tegevust, nii suured kui ka väikesed. Väikestele kindlasti meeldivad tulnukate ja zombidega võitlemine. Suured saavad ennast proovile panna erinevates olukordades.

Mina sain esimesena proovida keskkonda, kus maandusin kõrgel mäe tipus ja pidin üles otsima liustiku. Mäe peal ringi liikudes ning kõrgel mäe ääre pealt alla vaadates tekkis mul korraks tunne, et süda läheb pahaks. Tekkis tunne, et tuul puhub ja kohe kukun sealt ääre pealt alla.

baasjaam2

Ennast saab proovile panna ka kõrgustes, tunnetada kuidas on olla kõrgel pilvelõhkuja otsas, imetleda vaadet ja tunda seest õõnest tunnet kui järsku hakkab maja lagunema ja ainuke tee on alla. Mina instinkselt võtsin sisse maandumise positsiooni kui kuskilt kõrgelt alla hüpata ja olin valmis maanduma, et mitte pikali kukkuda, kuigi seisin tegelikult täiesti tavalisel põrandal.

baasjaam3

Baasjaamas leidub midagi ka õuduka sõpradele, kes saavad virtuaalses toas vastu astuda oma suurimatele hirmudele. Nii mõnigi meist kiljatas ja ehmus päris korralikult.

Virtuaalreaalsus viib sind täiesti teise dimensiooni. Külastada saab nii üksi, sõbraga või lausa terve seltskonnaga. Tule ja proovi ise järele virtuaalreaalsuse elamus, ning koge, mis tunne on olla kuskil teises kohas.

Mine ise põnevust nautima Baasjaama! 

Seiklus Pirita jõel- ja märjaks ei saanudki

Pärnu vanglast olime tiimiga pääsenud kui juba pidime suunduma Pirita jõele, kus ootasid meid juba kajakid ja instruktor.

 

Esimeseks proovikiviks sai kajakkide maha tõstmine auto pealt. Poleks elu sees arvanud, et need nii rasked võivad olla ja et nende sees on pedaalid, millega saab siis vastavalt paremale või vasakule poole lihtsamini pöörata. Igaüks sai valida endale meelepärase paadi, kokku oli meid seitse. Anastassia ütles kohe,  et tema üksinda ei sõida ja sebis end instruktoriga ühte paati. Meil oli veel üks kahene paat ja ülejäänud olid ühesed. Päästevestid selga ja aer kätte ning järgmine katsumus oli kajakki sisse saamine. Ühe käega pidi paadi servast eest ja teise käega kõrvalt paadi sillalt kinni hoidma ja siis kükakil kajakki istuma.

img_1597

Alguses tundus see päris hirmutav, kuid väga raske isegi ei olnud. Kajak oli päris kitsas ja vee peal võib sellega lihtsalt ümber käia. Hoogsamalt sõudes, oli mul küll korraks tunne, et nüüd lähengi kohe ümber, sest paat hakkas küljelt küljele õõtsuma, aga õnneks jäime kõik kuivaks. Pirita jõel oli ka väga äge, pardikesed, lossi varemed, pildistavad turistid ja grillivad poolpaljad vanamehed jõekaldal, mida kõike me seal ei näinud, kolmas elamus missugune.

 

Kajaki sõitu meenutavad veel paar päeva hiljem villid pöidla siseküljel, mis sinna hoogsast sõudmise tööst tekkisid, kuid see kõik oli seda väärt.

 

Tahad ka proovida? Kingituse leiad siit: https://www.kingitus.ee/kingitus/kajakisoidu-baaskoolitus

img_1657

Kingitus.ee nägi pealt mõrva!

Ühel eriti kummalisel hommikul leidis Kingitus.ee tiim end hämarast CCCP põgenemistubade kinnipidamisruumist, üks meist hullusärgis lae külge aheldatuna, teised kolm kinniseotud silmadega, püüdes aru saada, kus me oleme ning mis meid ees ootab. Olles natuke end kogunud, tuli meelde, et olime pealt näinud linnaametniku mõrva, mille oli sooritanud KGB ametnik. Ilmselgelt ei saanud ta meil ju minna lasta…

CCCP põgenemistoas Kingitus.ee

Uksed olid lukus, tuba oli ümbritsetud paksude betoonseintega, valgus vilkus kaootiliselt ning silmadel kulus harjumiseks mõned hetked liiga kaua. Tegutseda tuli kiiresti, põgeneda oli vaja enne, kui ka meid Pärnu liivade alla kaevatakse ja me teadmata suunas igaveseks kaome. Pead kokku ja tegustema! Põgenemisinstinkt paneb aju kolmekordsel kiirusel tööle ja ka suur hirm asendub märkamatult adrenaliiniga. Kiiresti oli vaja leida toast erinevad vihjed ja võimalusi luku avamiseks. Eemalt oli koguaeg kuulda kellegi samme, ei tea kas see oli meid valvama jäetud agent või meie enda kujutlusvili, aga mõte ja jäsemed liikusid kiiremini kui eales varem. Süda tagus rinnus, pulss oli asendunud sprinteri löögikiirusega ja veri käis organismis ringi nii kiirelt, et isegi tühi kõht ja täis põis ununesid.

pogenemistuba-parnus

Need paksud seinad päästsid ilmselt korduvalt ka meie elu, kuna raamatud ja toolid lendasid ruumis ringi, nagu oleks tegu raisakotkastega, kes üritavad meid surnuks ehmatada, enne kui suudame põgeneda. Naistele kohaselt, kiljusime nii mõnigi kord liiga valjult! Nendest seintest aga õnneks väljapoole midagi ei kostunud. See ilmselt oligi põhjus, miks meid jälgima jäetud agent kaotas hetkeks valvsuse ning ühel hetkel suutsime avada ka viimase ukse ning jooksime välja tänavale, kus juba hajusime rahva sekka ning kadusime teadmata suunas.

Tänaseni vaatame poole silmaga üle õla ning jälgime seljatagust… iial ei või teada, millal meid taas tabatakse ning oma tee Pärnu vanglasse leiame.

Esimene koht

CCCP Põgenemistoad on põgenemismängud Pärnus. Neil on 4 põgenemistuba ning lisaks saab põgeneda Pärnu vanglast!

 

Lend paraplaaniga – 3 nõuannet tõeliseks elamuseks!

lend-paraplaaniga-tallinnas

Nõuanne nr 1: Otsi põllu pealt Kingitus.ee lippu! Kuigi tänapäeval on abimeesteks kõikvõimalikud GPS-id, nutiseadmed ja jagatakse asukoha koordinaate siis lõpuks peab asukoha siiski üles leidma visuaalse vaatluse põhjal. Olles ise mõned hoovid ja lambukeste karjamaad läbi sõitnud märkasime eelnimetatud lippu põllu peal ning tänu sellele leidsime ka täpse lennupaiga Kuusiku lennuvälja lähistel (u 60 km kaugusel Tallinnast). Lennuinstruktor Viktor ütles, et paneb selle iga kord üles, kuna lipp aitab leida asukohta ja annab ka temale infot tuulesuuna ning tugevuse kohta. Kusjuures sõltuvalt tuule suunast on ka paraplaani lennu asukoht mõne kilomeetri võrra erinevas asupaigas. Mõne kilomeetri jagu just selle pärast, et nii pikk on hoovõturada.

img_1229

Kui meie seltskond oli mõnevõrra ärevil ja närveldav siis Viktor, kes kogu lennunduse operatsiooni juhtis ja instruktaaži läbi viis, oli hämmastavalt muhe ja rahulik mees. Tema jaoks on muidugi lendamine igapäevane asi ja jalga värisema ei pane. Kui meie seltskonnast esimesele traksid külge pandi, trossiga auto külge aheldati ja paari kolme sammu pealt õhku tõmmati asendus kogu hirm ja ärevus ahhetama paneva õndsusega. Kujutage ette, et olete trossiga auto küljes, mis sõidab mööda põldu kiirusega ca 100km/h, siis ütleb seljatagant mees „NÜÜD“, saad teha paar-kolm sammu ja juba oledki kuidagimoodi jalad maast lahti. Järgmise viie minuti jooksul tõmmatakse teid kahte auto-trossi-langevarju kombo abil ca 550-600m kõrgusele maapinnast ning lastakse trossi küljest lahti. Miskisuguse spets viguri piiksumine (mis annab teada, et kogutakse kõrgust) lõppeb ja algab langemine. Vaade nagu lennukist, ainult et näed oma enese varbaid taeva laotuses rippumas ja kogu see pilt tundub kuidagi sürreaalne, justkui vaataks nagu telekast kogu pilti aga tunnetad kogu ümbritsevat. Vähemalt minul ei olnud üleval vähimatki hirmu ega kartust, kõik oli järsku nii ilus ja rahulik. Täiesti uskumatu on see, et 500m kõrguselt näed sinna kust hakkasid tund aega tagasi autoga sõitma – siit on näha nii Kuusiku, Rapla kui isegi Tallinn. Visuaalselt on täiesti eristatavad teletorn ja Lasnamägi jne.

paraplaanilend

Nõuanne nr 2: Ütle jah! Peale mõningast liuglemist ja vaate nautimist küsib Viktor kindlasti: „Kas teeme natuke adrenaliini ka?“ Meie kõigi käest küsis … ja kõik vastasid „jah“. Vot siis läks ägedaks! Kuigi paraplaaniga päris surmasõlme teha ei saa siis tunne on selline nagu teeksid neid vähemalt kolm või neli korda. Seda tunnet võiks võrrelda kõige vingemate ameerika mägedega, kus päris mitmel korral ei saa aru, mis pidi sa päris täpselt oled ja päris mitmel korral saad aru et oled vabalangemises.

 

Nõuanne nr 3: Tee mõned sammud. Igatahes avastad mõne aja pärast, et oled maale oluliselt lähemal ning saad vastavaid juhendeid maandumise kohta. Kui õige aeg käes ja märku antakse ajad tagumiku üle serva, jalad kõhu alt välja ja teed mõned jooksusammud, et vari teile peale ei langeks. Muidu oled jupp aega selle suure tekikotti meenutava asja sees ja harutad nööre lahti. Kusjuures see õhkutõusmise ja maandumise osa on uskumatult sujuvad – mina eeldasin oluliselt rohkem põrutamist ja raputamist. Lend paraplaanil on väärt kogemuse ja väga hea ettevalmistus näiteks nendele, kes plaanivad langevarjuhüpet, kas siis iseseisvalt või tandemina. See annab ilmselt mõnusa aimduse ees ootavast. Igatahes tänud Viktorile, et ellu jättis ja palju õnnelikke lende kõigile!lend-paraplaaniga

Kui ka Sina tahad seda elamust proovima minna siis vaata siia: https://www.kingitus.ee/kingitus/paraplaan-lendamine-ohusoit