Kingieksperdid käsirelvadega kõmmutamas

Saabunud on Eesti sügis ja välised elamused hakkavad asenduma tubasematega. Seekord seadsime tiimiga sammud Taktikalise Laskmise Keskusesse, kus soovisime proovida erinevate käsirelavade jõudu.

 

Elamustestijatega liitusid ka kogenud Kingitus.ee eksperdid – seltsis segasem. Lasketiirus võeti meid soojalt vastu ning juhatati ruumi, kus saime esmakoolituse, kaitseks prillid ja kõrvaklapid. Olime kõik veidi pinges: paljudel esimene kord relva käes hoida, teistel oli see aastatetagune kogemus.

 

Laskmas Taktikalise Laskmise Keskuses

 

Alustasime vaikselt ja väiksema relvaga, milleks oli maailmakuulus ja üks müüdumaid 9mm käsirelvu. Saime lasta 10 lasku paljudes riikides jõustruktuuride poolt kasutatavast relvast- Glock 17nest. Polnudki hullu, tagasilöök pea et puudus! Nalja sai kõvasti ja kõik lasid julgelt!

Lasketiir Tallinnas

Liikusime edasi suurema relvani- AK-47. Väga huvitav pill: juba jõulisem ja sai tunda end kui tõeline laskur. Sihitiseme, lasime, nautisime – tagasilöök oli taas väike.

 

Betra laskmas

 

Vintpüss M4, oli aga juba täiesti teisest kategooriast. Pauk oli juba nii kõva, et ehmunud naised toanurgas ootasid ja hüppasid kohalt. Relval oli peal optiline sihik, mis lasi meid oma laske eriti täpselt sooritada ja pärast laskemärki vaadates oli kohe uhke tunne, kui täpselt esmalaskja lasta suudab.

Gert laskmas vintpüssiga

 

Kõige-kõige huvitavam relv, mida lasta saime oli pumppüss! Kes poleks filmis näinud, kuidas seda stiilselt käetõmbega alt laetakse?  See relv tekitas lausa ärevust. Kahjuks sellist stiilset laadimist meie ei katsetanud, pidavat relva rikkuma, kuid pauk relvast oli juba suursugune: tagasilöök mega, aga adrenaliin ainult küttis ja lask lasu järel oligi juba meie viis lasku tehtud.

 

Betra laskmas pumppüssiga

 

Tegemist oli väga vinge kogemusega. Esmalaskja, kellel puudub kogemus relvadega sai suurepäraselt hakkama! Milline elamus! Meie tulemused märklaual olid suurepärased, enamused meist said sihtimisega väga veenvalt hakkama. Meie koju õunaraksu ei tasu tulla!

Kingid leiad meie kodulehelt: Taktikalise Laskmise Keskuse elamused 

 

 

 

 

Hülgeretk Kaberneemes

Sügise saabumise puhul mõtlesime elamustestijatega minna Kaberneeme hülgeretkele. Meie pisikest Eestit ümbritsevas Läänemeres on palju saarekesi, hülgeretke alustades saime teada Prangli lähedal asuvatest saartest. Üks neist oli Malusi, kuhu ka sihi seadsime, sest just seal lähedal peesitavad sügise hakul hallhülged.

Enne Malusile suundumist, loeti meil kenasti maa peal üle ning giid saatis meid laevale. Juba sadamast väljudes kõneldi meile Kaberneeme ja ümbritsevate saarte pikast ja põnevast ajaloost. Eriti rikkaliku jälje oli jätnud veneaeg, saarte ja Soome vahelt käis kaubavedu.

Meie retke merel tegi eriti mõnusaks suurtoetaja- Eesti ilm. Tuulevaikse ja päikselise ilmaga oli lausa lust nautida teekonda päevakangelaste, hüljeste juurde. Sõitsime koos teiste huvilistega mõnusas paadis ning mõnda linnuliiki kohates teadis  giid kohe kellega tegu ning kui tihti neid isendeid Eestis kohtab. Kui eesti keeles kuuldud, sai ka inglise keeles arendada oma sõnavara uute lindudega.

Juba varsti oligi käes see oodatud hetk, kui esimene hüljes klassikalise muusika peale oma pea vee alt välja pistis. Just nii, hüljestele meeldib selline meloodia- rahulik, vaikne ja klassika. Nad on ühed uudishimulikud karvakalad, nagu me ka tõdesime, kui mõne hetke pärast neid juba kümne kanti meie ümbrusesse oli kogunenud. Kindlasti soovitame kaasa haarata isikliku binokli, siis saab lähemalt uurida ja nautida vaatepilti. Kuna meil endil kaasas polnud, saime giidilt laenata ja nägime neid tegelasi ka lähemalt.

Üks eriti uhke hülgeke peesitas meie ees kivil terve aja vältel. Giid aina ohkas ja kordas, et sellist vaatepilti, et üks hüljes nii julge on, pole ta ammu näinud. Saime teda vaadata nii ühelt küljelt, kui ka teiselt, sest ega üks pool ta kehast ometi vähem vaadatud ei saanud olla. Hiljem uudistasid ka teised hallhülged tema juures.

Seikluslik päeva algus tehtud suundusime tagasi sadamasse. Saime uurida erinevaid kaarte ning raamatuid, mis olid kirjutatud Eesti ajaloo põhjal. Kas te teadsite, et kunagi on ka hülgeid kodustatud ja isegi Eesti saartel? Aga just nii tehti, sest kui inimlõhn loomal küljes siis emasloom enam teda omaks ei võta. Uurisime teoseid ja juba olimegi sadamas tagasi.

Selline retk on ergastav ja paneb mõtlema looduse tähtsusele ja ilule. Kindlasti hea vahepala, kui pole ammu looduses käinud või pikk töönädal seljataga.

Silmad lõid särama, et tahaks ka? Agaaa paluuun, siit saab 🙂 www.kingitus.ee/kingitus/hulgevaatlusretked

 

Betra Käsper

 

Kuidas ma otsustasin, et müün oma korteri maha ja ostan jahi!

Ühel mõnusal, natuke tuulisel päeval kutsus GoGroup meid ühele mõnusale tiirule Tallinna lahel. Seadsime sammud Pirita TOPi poole, kus meid ootas juba meeskond, eesotsas kapten Aare Kööbiga. Tegu oli Go jaht Sylviaga, mis on A-klassi ookeanijaht ning mahutab kuni 12 inimest. Nautisime seda sõitu juba esimesest hetkest. Liikusime mootori abil lahele ning saime Tallinnale heita hoopis teistmoodi pilgu. Vaatasime lähemalt üle suured kruiisilaevad ning kalasadama, elasime kaasa laste trennile, kes tegid oma esimesi samme, et neist saaksid kunagi maailmamerede seilajad. Olles talvel näinud just filmi “Ahto. Unistuste jaht”, loodan ma siiralt, et see meretuhin ei lähe neil kunagi üle ja ka tulevikus leiaks igast sadamast vähemalt ühe eestlase.

Merel heiskasime purje ning see oli koht, kus kõigil adrenaliin tõusis. Jaht tegi korraliku kannaka ning olin siiralt üllatunud, kui kiirelt selline suur asi võib end teise suunda keerata. Vahepeal olime muidugi korralikult kreenis, igaüks hoidis kinni kust sai. Hirmu ei tundnud keegi, pigem kõik läksid lapsemoodi hoogu ja seda manöövrit sooviti veel ja veel. Kõige julgemaks meremeheks sai meie noorim osaleja, Simona – 7aastane tulevane purjetaja!

Kapten Aare Kööp on tõeline merekaru. Rääkis kogemuslugusid, tegi merenalja ja lasi julgematel seista jahi ninas, teate ju küll seda kuulsat Rose ja Jacki hetke Titanicul 🙂

Mulle anti kätte rool ja suund. Selline suur jaht allub üllatavalt hästi ning juba natuke keeramist võib sind hoopis teisele poole viia. Polegi nii keeruline….avamerel 😀

Tegu oli ülivahva elamusega ning soovitan kindlasti kõigil minna. Pidada seal siis sünnipäev, mõnus õhtu sõprade või perega. Saad kätte oma esimese kogemuse ning ehk ka käe soojaks ja pisikese särina südamesse tiksuma, et ehk leiaks oma ellu ühe vahva hobi. Mina näiteks läksin sealt ära veendumusega, et milleks mulle korter, kui jaht tuleb koos magamistoaga ja võimalusega lihtsalt soojemate tuultepoole minema seilata, kui siinkandis hakkab taas lund sadama.

Püüa vähemalt iga nädal teha üks asi, mida sa mitte kunagi varem ei ole teinud! See on juba 52 uut kogemust aastas!

Päikeseloojangu kanuuretk Tartus

Sellel suvel on meid õnnistatud ilusate ilmadega ja ühel eriti ilusal suveõhtul seadsid kaks kingieksperdist neiut oma sammud Emajõe äärde Sõudeklubi paadisillale. Seal oli juba kohal grupp inimesi ja instruktorid, kes jagasid kõigile kätte päästevestid ja aerud. Järgnes põhjalik juhendamine, kuidas aerutada kanuuga, mida teha ja mida mitte.

Valisime endale kanuu ja algas sõit Emajõe peal. Ilmnes, et ma ei ole suurem asi tüürimees ja alustuseks sõitsime me üle jõe vastaskaldasse end kinni. Sellistest juhtumistest ei sünni kanuuretkel aga midagi halba. Suure naeru saatel ootasid instruktorid ja ülejäänud grupp meid järgi. Emba-kumba kaldasse kinnisõitu esines veelgi ja ka teiste kanuudele sissesõitmist. Emajõe supelrannast möödudes õnnestus meil peaaegu tabada ühe ujuja pead. Kokkupõrge jäi toimumata ainult tänu ujuja suurepärastele sukeldumisoskustele. Kõik see on aga täiesti okei, sest sellel elamusel keegi ei eelda varasemat kogemust kanuuga.

Edasi kulgesime rahulikus tempos mööda Emajõge, ülesvoolu. Füüsiline koormus oli kerge ja kanuuretkel osalemiseks ei pea kindlasti olema sportlane ja kvalifitseeruma sõudespordis olümpiamängudele.

Uus suurem intsident oli kui soovisime kanuud ümber pöörata, et hakata allavoolu tagasi aerutama. Ettevõtmine lõppes nii suures kõrkjavõsas, et me isegi ei näinud sealt välja. Jällegi oodati meid suure naeru saatel järele.

Allavoolu oli veel toredam aerutada ja olime selleks ajaks peaaegu saanud käppa kanuu juhtimise. Seega üritasime rohkem jälgida instruktoreid, kes otsisid kopraid ja näitasid käega, kui mõni kobras askeldas kusagil ja teda võimalik näha oli.

Randumisel jõudsid kõik oma kanuudega niivõrd ranna äärde, et said kuiva jalaga kanuust välja. Peale meie muidugi! Jälle! Ehk siis kanuus ees istunud Jaana-Maria sai kanuust  lahkumisel ikka kasta oma varba märjaks soojas õhtuses Emajões.

Kokku kestis kogu retk kusagil kaks tundi. Tartus on Emajõe peal kanuutamine väga populaarne ja me soovitame kõigil, kes veel ei ole käinud, kindlasti proovida.

Aerusurf Surftowni surfikoolis

Ühel eriti mõnusal soojal suveõhtul seadsime seltskonnaga sammud Stroomi randa, et võtta ette üks mõnus matk päikeseloojangul. Ei, mitte niiisama matk, vaid ikka see suvel väga populaarne aerusurfi matk, millest kõik räägivad. Kuidas on üldse võimalik, et ma varem sellise ägeda elamuse peale sattunud ei ole, jääb isegi mulle arusaamatuks. Aga etteruttavalt võin öelda, et olin vaimustuses. Kohe tõsiselt!

Nagu öeldud, sai meie teekond alguse Stroomi rannast ning kui natukene täpsem olles, siis Surftowni surfikoolist, kus saime kõik endale selga kalipsod ning muidugi ka kogu vajaliku varustuse – laua ja aeru. Sest täpselt nii palju on vaja üheks lahedaks elamuseks.

Minu jaoks oli tegemist esmakordse kogemusega isegi selles mõttes, et ka surfilauda ei olnud ma vist varasemalt kunagi puutunudki. Aerusurfi laud muidugi erineb surfilauast, kuid ilmselt saate mõttest aru. Eriline spordiinimene ma seega ei ole ning selles osas oli kartus täitsa olemas – mis siis kui ma keset matka ära väsin ja üksinda kuskile hulpima jään?

Tegelikult aga olid kõik minu kartused asjata, sest meiega tuli loomulikult kaasa matkajuht, kes vajadusel midagi seletas, aitas või häid nippe andis, kuidas paremini lauaga edasi liikuda. Ka ilm oli sattunud meile tuulevaikne ja lihtsalt igatepidi fantastiline sellise elamuse nautimiseks. Soe õhtune päike paistis terve aja selgelt ning taevas ei olnud mitte ühtegi pilve.

Kuna ma varem midagi sarnast proovinud ei olnud, alustasin ma sõitu põlvede peal, sest just nii sai kätte kõige esimese tunnetuse lauast, kuid juba 15-20 minuti pärast sai harjutada ka püstiseismist ja aerutamist. Need esimesed korrad, kui proovisin püsti seista ning jalad lihtsalt värisesid all, mõtlesin küll, et kuidas ometi see teistel nii kerge tundub. Esialgu täiesti võimatuna näiv ülesanne aga saigi seljatatud vaid mõned minutid hiljem. Vaja oli vaid julgust proovida. Jeee! 🙂
Meie matk kestis kokku kusagil 1.5 tundi, mille jooksul saime me ka istuda või laual pikali lamada, nautides ilma ja vaikselt aerusurfi lauda loksutavaid laineid. Täpselt selline mõnus rahu, mida vajaks ilmselt iga inimene peale väsitavad, kiiret või kurnavat tööpäeva. Just selle pärast soovitaksin ma aerusurfi matkale minna eriti neil, kes soovivad füüsilise tegevuse kõrvalt ka väikest stressimaandust või puhkust. 1.5 tunnine aerusurfi matk annab selleks ideaalse võimaluse. Seda enam, et treenituse aste ei ole matkale minekuks tegelikult absoluutselt oluline ning hakkama saab igaüks.
Päriselt ka! Minge kindlasti proovima!

Kuiva nahaga Rummu karjääri avastamas

Alates sellest suvest korraldab Rummu Seikluskeskus lahedaid SUP-matku Rummu karjääril. Peale veelause vangla avastamise viib matk ka maagilise tuhamäe otsa. Kingitus.ee uuris järele, mida see elamus endast kujutab.

Asusime Rummu poole teele ühel tuulisel pärastlõunal. Rummu on olnud kaua külastajatele suletud ja olime põnevil võimalusest seda külastada. Kuigi ilm oli päikseline, oli tuul parajalt kõva ja külm. Kingitus.ee tiim ei ole aga aga teps suhkrust tehtud ja otsustasime siiski minna. Pärast tuli välja, nii nagu alati, et see oli ainuõige otsus. Igaüks meist sai kohapeal selga kalipso ja jalga spetsiaalsed jalanõud. Kalipsos oli mõnus ja soe. Seega, võib elamusele rahus kaasa kutsuda ka kõige külmakartlikumad sõbrad.

Rummus võtsid meid vastu Barrakuuda Sukeldumisklubi vahvad noormehed. Nendega on see tore asi, et nende peale saab alati kindel olla: kogemust veespordiga on neil  aastaid nii vee all kui peal. Teele läksime kahe instruktoriga, kes vajadusel nõu ja jõuga aitasid. Pooled meist ei olnud nimelt kunagi SUP lauaga sõitnud ja nõuandeid oli väga vaja.

SUP lauaga sõitma saada ei ole üldsegi keeruline. Põlvedel laual istudes on tarvis ainult kordamööda aerutada ja veidi suunda hoida. Keeruliseks läheb asi aga siis kui tahad püsti tõusta. Nipp on tegelikult lihtne: aeru peab risti hoidma ja laual peab seisma nii, et kaks jalga oleksid täpselt laua keskel, ühel joonel, põlved veidi kõverad. Teooriast aga ei piisa. Esimene aerusurfi laual püstiseismise katse hõlmab endast siiski proovilepanekut: jalad värisevad all mis kole ja kange kartus on, et pikali kukkumine on möödapääsmatu.

Imelikul kombel jäime aga seekord KÕIK kuivaks. Natukese aja pärast uuesti proovides ei värisenudki jalad enam nii hullusti ja tasakaal tuli nagu iseenesest. Saame enda kogemuse põhjal kindlasti öelda, et SUP matk sobib igas vanuses ja vormis inimesele ning esimese sõidukorra lõpuks saab pea igaüks ka surfilaual seismisega hakkama. Vesi oli järves imeilus ja läbipaistev (nagu väljamaal!) ning veealuse vangla kohal on seetõttu põnev SUPida.

Rummu on tõeliselt äge ja maaliline koht. Pole imestada, et see nii populaarseks sihtkohaks on. Pärast matka järvel vangla varemete kohal asusime teele Rummu tuhamäe tippu. Peale selle, et mäe otsas avaneb äge vaade, on mägi ise justkui kuskilt ulmefilmist. Natuke on tunne nagu oleksid sattunud inimitühjale planeedile Star Trekis. Teejuhid rääkisid põnevaid lugusid ja legende Rummu karjääri saamisloost ning pilte oma isiklikesse Instagrami kontodesse saime ka hulgi. Kokkuvõttes oli tegemist megaägeda ja mitmekülgse seiklusega, mis on kindlasti jõukohane igaühele. Kui tahad ka seda maagilist kohta külastada vaata lähemalt meie kodulehelt: SUP-(Aerusurfi) matk Rummu järvel koos maagilise tuhamäe külastusega.

 

 

 

 

 

60 minutit elukutselise spioonina CCCP põgenemistoas

2. mai – saatuslik päev, mil meie väike tiim suundus Tallinnas just avatud CCCP uude põgenemistuppa spioone mängima ning maailma tuumasõja eest päästma. Ärevus oli sees juba mitu päeva varem ning kui lõpuks see kauaoodatud päev kätte jõudis, siis ei suutnud keegi enam ära oodata, millal juba elamust proovida saab. Eks kõigi mõtetes oli ainult üks küsimus: mis siis, kui me sealt välja ei pääse?

Põgenemine toimus kahe grupina. Esimesed julged meie tiimist olid Sigrit, Liis ja Ingrid, kes oma saatusele vastu läksid. Meie jäime esialgu ooteruumi närviliselt ootama. Kogu see aeg, mis nad seal sees olid, käis meil suur arutelu, et kuidas ja mis me teeme. Mis siis saab, kui aeg täis tiksub? Ega me ei saa ju ometi halvemad olla, kui esimene tiim, kes äkki enne aja täis tiksumist välja jõuab. Lõpuks nad sealt ka võidukalt väljusid ja esimese asjana tahtsime me kõik, kes seal veel käinud ei olnud, teada, et milline osa oli kõige raskem, kas nad mõtlesid vahepeal ka alla anda jnejne. Kuid ega me siis neid vastuseid loomulikult ei saanud, sest muidu ei oleks see huvitav olnud. Nüüd oli nende kord ootama jääda ja meie, grupp number 2, sai lõpuks asja kallale asuda.

Kui eelmises grupis oli spioone 3, siis meid oli 4 – Eily, Anastassia, Diana ja Heidi.  Kõlab nagu eelis eksole, sest 1 pea on rohkem. Enne tuppa sisenemist pidime silmadele riide ette panema ning ootama, et meid vajalikku ruumi transporditakse. Nii me siis seisime seal nagu pimedad haned reas ja ootasime, et mis meist saab.

Minul (Eilyl) ei olnud absoluutselt mitte mingit ettekujutust, mis see kõik endast üldse kujutab, sest minu jaoks oli see elu täiesti esimene põgenemistuba. Ma lihtsalt seisin seal ja üritasin oma keeruliste emotsioonidega kuidagi hakkama saada. Täpselt ei teagi, kas mind valdas hirm või ärevus selle ees, mis peatselt tuli, aga üks hetk me pidime liikuma ja teine hetk me olimegi juba kinnises toas ja pidime väljapääsu otsima.

Seda, kuidas need asjad seal toas täpselt käivad, ei hakka ma muidugi siia kirjutama, kuigi oleks väga palju, mida kirjutada. Las igaüks läheb ja proovib ise. Nii palju ma võin küll öelda, et kui antud mõistatus tundub loogiline, siis EI, see ei ole õige.

Ka meie suutsime siiski sealt toast välja saada enne, kui aeg täis tiksus. See emotsioon, mis sealt väljudes meid kõiki valdas oli võimas. Käed ja jalad värisesid, sest adrenaliin oli laes. Oli aeg hakata teise grupiga muljetama, et kus täpselt mis kõige rohkem aega võttis jne. Tagantjärele mõeldes oli kõik tegelt lihtne, aga kui sellel hetkel ise seal olla, siis ei tule selle pealegi, et lahendus selline võiks olla. Tuleb meeles pidada, et aeg mängib Sinu kahjuks. Iga liigne üleamõtlemine tähendab iga kaotatud minutit ja seda tuli ette ikka päris mitu korda.

Pean ütlema, et mulle väga meeldis ja kohe kindlasti ei jää see mu viimaseks põgenemistoaks. Kes teab, äkki leidsin ma hoopis uue elukutse selle kogemuse käigus. Soovitan julgelt kõikidel see ise läbi kogeda ja ennast proovile panna.

Mine ja pane ennast proovile ja tõesta, et maailmas on veel osavaid spioone, kes suudavad inimkonda hävitava tuumasõja ära hoida. Kaotada ei ole mitte midagi, peale IQ-taseme, mis üle mõtlemisest veidikene langeda võib.

https://www.kingitus.ee/kingitus/missioon-kuuba-kriis1bc280fb-a62b-4603-892e-8a1664e62dd6 3ab2da76-1b74-4962-a21b-66350462704b af144c4a-386f-4c7a-92bb-e4af961427c2 ffdf5b37-f82e-4534-ab65-7d8433f94fbe

 

Kevad tuleb koos Ženja Fokiniga!

Meie büroojuht Anastassia käis personaalsel shopingul Ženja Fokinga. Siit saad lugeda tema muljeid.

Teate ju küll, seda Eesti tänavapilti varakevadel… Ühel inimesel on lahtised kingad jalas ja teisel paksud vanaema kootud kindad käes. Et mitte ka nende hulka sattuda, tekkis mul juba ammu huvi Ženjaga shoppama minna. Esiteks painas mind mõte, mida ta mulle selga valib. Igasugused küsimused hakkasid aga painama: “Kas on üldse mõtet proovida, saan äkki ikka ise hakkama? Äkki on ta ülbe? Aga mida mina selga panen, kui temaga kokku saan?” Ja sinna see mõte oli uitama jäänud… Siis tuli päike välja ja tahtsin kevadeks midagi uut ja värsket aga poes ringi käies ei olnud mitte midagi selga proovida. Ok oli, aga ühte ei viitsinud proovida ja teist värvi ei julenud proovida ning kui midagi ostsin siis ikka seda vana harjumuspärast värvi ja olin õnnelik, et midagi ostsin. On tuttav tunne?img_1741

Minult küsiti: „Miks sul on vaja Ženjaga shoppama minna. Sa oskad ju ise endale nii hästi riideid sobitada?“ See, kuidas keegi teine sind näeb ja ootusärevus, et kuidas see lõpptulemus välja näeb on aga väga põnev – juba selle pärast tasub personaalshopingut proovida.

Kirjutasin Ženjale, et ma tahan kohe shoppama minna. Sain aja väga kiirelt, nii kiirelt, et hakkasin kahtlema, kuhu ma ennast nüüd mässinud olen… „Äkki ma ikkagi tühistan aja? Mis siis, kui mulle ei meeldi valitud riided? Mis mul üldse viga on, et vajan kõrvalist abi?“ Kõik need tavalised vabandused uue olukorra ees…

img_1743

Enne kui Ženjaga kohtud, palub ta täita väikse küsimustiku enda kohta, et mõista sinu stiili ja sinu lemmik värve ja värve, millest kaarega mööda lähed. Hakkasin kohe mõtlema et mul küll sellist värvi ei ole millest suure kaarega mööda läheks aga kolleeg Ingrid naeris pihku ja ütles, rohelist ma küll sinu seljas ette ei kujuta. Tõsi mina ka ei kujutanud.

img_1745

Tunnistan ausalt ma olin päris närvis Ženjat oodates. Aga juba ta tuli krapsakalt trepist alla ja tema positiivne olek oli nii mõnus! Kiirelt jõudsime Montoni poodi, kus ootas juba ettevalmistatud stange riietega. Võta paljaks! EI, Ženja ei öelnud seda. Ta on üliviisakas, nii positiivne inimene, et talt tuli ainult kiidusõnu, pai minu kõrvadele.

 

Minu esimene komplekt oli roheline ja teate mis, see on minu uus lemmik värv.

img_1735

 

Ženja juhendas mind sujuvalt efektse Montoni seina juurde pildistama, jällegi kiidusõnad talle, kuidas ta oskab suhelda ja juhendada! Kõik see  kogemus on nagu sõbraga poes või hoopis kaanestaar fotosessioonil. Tulemus on teie ees! Ma olen enda jaoks uuesti värvid avastanud ja kui hakkan kahtlema, kas osta värviline ese, siis löön inspireerivad pildid lahti ja ostan ära.

Uusi värve saad ka Sina leidma minna: https://www.kingitus.ee/kingitus/personaalne-shoping

 

 

 

 

 

Mida kinkida emale emadepäevaks – 6 ideed

Tundub, et oma ema kingiga üllatamine muutub aasta-aastalt aina raskemaks. See aasta ei erine millegi poolest – kuidas väljendada oma armastust, tänulikkust ja hoolivust? Kuid tihtipeale unustame, et kõige kallim ja parim kingitus emale emadepäevaks on aeg meiega ehk nende lastega.

shutterstock_383388520

Aga kuidas seda aega kinkida? Meie tiim veetis terve pärastlõuna, et leida suurepärased emadepäeva kingitused iga eelarve jaoks. Ja see aeg läks asja ette! Siin on meie ideed, mida kinkida emale emadepäevaks:

SPA külastus emaga

Iga ema elus on aegu, kus probleemid, töö, kodu ja pidev oravarattas jooksmine tekitavad tunde, et tahaks kõige eest põgeneda. Mis siis kui on võimalus vähemalt üheks päevaks rutiin selja taha jätta?  Igaüks leiab endale sobiva ja taskukohase variandi. Öö hubases hotellis või sama lõõgastava protseduuri nautimine on vaid mõned mõnusad valikud.

Alternatiiv: pärastlõunane paus kohvikus ning SPA komplekt või käsitsi tehtud vannisool.shutterstock_224684812

Mitte kõik ei saa endale spaapuhkuste ostmist lubada, kuid see ei tähenda, et lõõgastav emadepäeva kingitus ei oleks kättesaadav. Sa tead oma ema paremini kui keegi teine, nii et pane näiteks ise kokku kingipakk, kust leiab lemmik lõhnaga kehaõli, -kreemi või -koorija. Seejärel kutsu ema külla ja nautige koos head teed ja maitsvaid snäkke.

Ja kui sa tahad ema veel rohkem rõõmustada, tee ise talle kingituseks vannisool. Sul läheb vaja üksnes suureteralist meresoola ning sobivat essentsõli. Kuidas see vannisoolaks teha? Lisa sool veele, tilguta paar tilka õli peale ning sega korralikult läbi. Lõpetuseks pane saadud segu ilusasse anumasse ning seo paelast kaunistuseks uhke lehv.

perefotosessioon_kingitus-ee

Perefoto

Millal te viimati kogu perega ühel pildil olite? Ehk ei ole te kunagi ühist pilti teinudki? Kuigi emad ei ütle seda alati valjult välja, on enamike salasooviks pere fotosessioon, mille tulemuse nad saaksid uhkusega silmapaistvale kohale paigutada. Isegi kui kaamera ees olemine tekitab sinus ebamugavust, siis oma pere keskel olles pole vaja selle pärast muretseda.

Tasuta alternatiiv: ise tehtud kink emale – fotokollaaž

Tõenäoliselt on sul kodus rohkelt pilte, mille tõttu mõni album juba peaaegu et ääreni täis on. Sorteeri välja kõige väärtuslikumad pildid, mis pakuvad enim emotsiooni, pane need kollaažina kokku ja kui oled saadud tulemuse raaminud, saad selle emale kinkida.

Kas küsimus „mida kinkida emale emadepäevaks“ ei saanud endiselt vastust? Vaatame siis järgmiseid variante.

Woman sitting outside in robe, glass of wine

Kingitus emale emadepäevaks – veel ideid

Hoolikalt valitud kontserdi või etenduse külastamine koos maitsva õhtusöögiga restoranis

Rutiini võib selja taha jätta nii spaad külastades kui ka nautides mõnda tegevust, mille jaoks me muidu aega ei leia. Vii ema ta lemmikartisti kontserdile või lemmiknäitleja etendusele! Kui sa tead juba, kes oleks sobilik valik, ei ole keeruline piletid ära broneerida. Aga kui sa ei ole päris kindel, siis võid kinkida tema lemmikteatri kinkekaardi ja lubada, et õhtusöögi saate hiljem kokku leppida.

Otse südamest – karbike paberitükkidega, kus on kirjas “Kallis ema, ma armastan sind sest…”

Me ei ütle oma kallitele inimestele väga tihti, et me neid armastame ning seda, miks me neid armastame. Veel üks väga armas emadepäeva kingitus oleks talle ütlemine, miks ta on sinu jaoks niivõrd oluline. Pane paberile kõik, mis sulle pähe tuleb ning kingi paberikestega täidetud karbike emale – tema jaoks on see tõeline aardekirst.

Kui endal ei tule ideid, siis siin on mõned mõtted, millest võid sa alustada: “Ema, ma armastan sind. Ilma sinuta ei oleks ka mind”, “Ema, sa oled imeline, sest sa usud minusse ka siis, kui ma ise enam ei usu!”, “Ema, sinu tehtud pannkookidest ei ole midagi paremat.”, “Ma armastan sind!”, “Ema, ma armastan sind, sest sa toetad mind isegi siis, kui mu otsused ei ole su lemmikud!” jne

Veel ideid: jooga, ehted, rabaskäik jne.

Kui sa oled need mõtted juba ära kasutanud, siis on veel ideid, mida kinkida emale emadepäevaks. Näiteks jooga tundides käimine aitab kaasa lõõgastumisele. Mõtle sellele, mida Su emale teha meeldiks. Äkki on tal mõni huvi, mida ta ei ole kunagi julgenud ellu viia. Näiteks maalimine, ehete meisterdamine, keraamika, meigikursus või isegi mõne võõrkeele õppimine.

Päev, kus ei pea millegi pärast muretsema

Igaüks soovib vahepeal kõigest eemale pääseda: töötamisest, tegutsemisest, kokkamisest ja mõnikord isegi oma kodust. Nüüd on sul võimalik oma emale selline luksuslik puhkus kinkida. Korista ise kodu, valmista maitsev hommikusöök ning kingi emale “pilet”, mis aitab tal rutiinist välja pääseda. Ja õhtul võib ees oodata põnev veinidegustatsioon ning maitsev õhtusöök tippklassi restoranis. Sa võid talle ka midagi erilist pakkuda – miks mitte õhtusöök pimeduses? See on unustamatu kogemus kõigile. Selleks, et õhtusööki ka siis tõeliselt nautida, kui silmadega ei saa toitu vaadata, muutuvad kõik teised meeled tundlikumaks ja aktiivsemaks.

Emadepäeva üritused

Ära unusta, et parim kingitus emale emadepäevaks on ühised hetked. Mitte ükski ehe, sall või mingi muu asi ei asenda koosveedetud aega.

Näita emale oma armastust, vali siit unustamatu emadepäeva kingitus!

 

6 aastat uiskudeta

Seekordses blogis kirjeldab praktikant Kersti oma esimest uisutamiskogemust üle pika aja.

Nagu ka pealkirjast lugeda võib, olin enne tänast viimati uiskudel 6 aastat tagasi. Kui sain kingituseks uisutamise Tondiraba Jäähallis, tekkis mul koheselt hirm. Teadsin, et nii kaua uisutamiseta midagi head ei tõota. Tagantjärgi mõeldes kartsin vist liialt palju.
Tondiraba Jäähalli saabudes, sain endale kapivõtme ning  uisud.  Kui uisud jalga sain, tuli ennast kokku võtta, hirmust üle saada ning uisuplatsile liikuda. Plats oli rahvast täis, kuid ruumi jagus kõigile.

20180209_112308

Kui uisuplatsile astusin, tundsin et ilma toeta ei suuda üldse püsima jääda. Haarasin kohe platsi äärest kinni ja tundsin, et nii võib vaikselt platsil edasi liikuda. Kaks esimest ringi ei julgenud kordagi äärest lahti lasta. Kolmandal ringil üritasin paar korda iseseisvalt uisutada, kuid sain aru, et veel on liiga vara ennast ületada. Nii jätkusid veel mõned ringid, kuni vaikselt hakkas uisusamm välja tulema. Siis sain juba uisutada nii, et äärest kinni ei hoidnud, kuid hoidsin ennast igaks juhuks selle läheduses.  Paar korda olin lähedal ka kukkumisele, kuid õnneks suutsin siiski tasakaalu hoida ja püsti jääda.

Lõpuks, kui uisutamine hakkas  välja tulema ning sain aru, kui mõnus ja äge see tegelikult on, oli aega järele jäänud vaid 10 minutit. Nautisin viimaseid hetki ning julgesin uisutada ka uisuplatsi keskele. Samuti uisutasin platsil ringe nii, et  kordagi äärest kinni võtma ei pidanud. Olin õnnelik, et suutsin oma hirmu ületada ning uisutamist nautida. Olen üsna  kindel, et varsti lähen uuesti uisutama.

20180209_112454